Inimõiguste kohus pidas nn maadevahetuse kriminaalasja kestust põhjendatuks, kuid leidis, et ebapiisavalt põhistatud jälitustoimingu load rikkusid nelja kaebaja õigust eraelu austamisele

28.05.2019 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse ühendatud kohtuasjades Liblik vs. Eesti (173/15), Kangur vs. Eesti (181/15), Reiljan vs. Eesti (388/15), Annus vs. Eesti (383/15), E.L.L. Kinnisvara AS vs. Eesti (374/15) ja...

Inimõiguste kohus pidas nn maadevahetuse kriminaalasja kestust põhjendatuks, kuid leidis, et ebapiisavalt põhistatud jälitustoimingu load rikkusid nelja kaebaja õigust eraelu austamisele

28.05.2019 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse ühendatud kohtuasjades Liblik vs. Eesti (173/15), Kangur vs. Eesti (181/15), Reiljan vs. Eesti (388/15), Annus vs. Eesti (383/15), E.L.L. Kinnisvara AS vs. Eesti (374/15) ja AS Järvevana vs. Eesti (386/15) ehk nn maadevahetuse kohtuasjas, kus viimaseks riigisiseseks otsuseks oli Riigikohtu 30.6.2014 otsus nr 3-1-1-14-14, millega jäi jõusse kõikide kaebajate süüdimõistmine.

EIK 7-liikmeline koda asus ühehäälselt seisukohale, et konventsiooni artikli 6 lõiget 1 ei ole ühegi kaebaja suhtes rikutud, kuna mõistlikku menetlusaega ei ole ületatud. Samas leidis EIK, et konventsiooni artiklit 8 on nelja kaebaja suhtes rikutud, kuna jälitustoiminguid lubavad prokuratuuri ja kohtu määrused ei olnud algselt kohaselt põhistatud.

Kuigi kaebajate kaebused hõlmasid lisaks eelmises lõigus märgitule ka muid konventsiooni artikliga 6 kaitstud õigusi (sh tõendite hindamine, kohtu toetumine ebaseaduslikele tõenditele; süüteo ümberklassifitseerimine; süüdistuse ebamäärasus; kaebeõiguse puudumine; kaitseõiguse rikkumine; aegumise vale kohaldamine; süütuse presumptsioon) ning toetuti artiklile 7 (süütegu ei olnud ettenähtav), siis tunnistas asju ainuisikuliselt arutav kohtunik need kaebused vastuvõetamatuks enne asja materjalide valitsusele vastamiseks edastamist.

  1. Konventsiooni artikli 6 alusel esitatud menetluse kestust puudutavad kaebused

a. Menetluse algusaeg

Kaebajad Liblik, Kangur ja Reiljan ei vaidlustanud Riigikohtu arvutusi menetlusaja kohta. Kaebajad Annus, AS Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS aga väitsid, et kriminaalmenetlus algas nende suhtes esimese jälitusloa andmisega septembris 2004, kuigi Riigikohus oli esimeseks kaebajaid puudutavaks toiminguks lugenud äriühingute ruumide läbiotsimise (vastavalt oktoobris 2006 ja septembris 2007). EIK nõustus riigi arvutustega. EIK viitas esmalt väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt hakkab kriminaalasjades arvesse võetav aeg jooksma hetkest, kui isikule „esitatakse süüdistus“. Selliseks tähiseks võib olla näiteks isiku vahistamine, isikule kahtlustuse esitamine või kriminaalmenetluse algatamine. Oluline on see, et isikut oleks ametlikult teavitatud tema suhtes toimuvast uurimisest või et ta oleks sellest mõjutatud. Eeltoodud kohtupraktikast lähtudes ei nõustunud EIK kaebajate väitega, et Annuse ja äriühingutest kaebajate suhtes algas menetlusaeg hetkest, kui Annuse telefoni pealtkuulamiseks anti esimene jälitusluba. EIK pidas oluliseks, et Annus ka ise ei väitnud, et ta oleks olnud sel hetkel meetmest teadlik või et see oleks teda kuidagi mõjutanud.

EIK nõustus Riigikohtu arvutatud ja valitsuse selgitatud tähtaegadega, et kriminaalmenetlus kestis Libliku suhtes 7 aastat, 8 kuud ja 28 päeva; Kanguri suhtes 8 aastat, 9 kuud ja 5 päeva; Reiljani suhtes 6 aastat, 8 kuud ja 14 päeva; AS Järvevana suhtes 7 aastat, 8 kuud ja 28 päeva, E.L.L. Kinnisvara AS suhtes 6 aastat, 9 kuud ja 11 päeva ning Annuse suhtes kahe episoodi puhul erinevalt, st vastavalt 6 aastat, 9 kuud ja 11 päeva ning 7 aastat, 8 kuud ja 28 päeva.

  1. Menetluse kestus

Mis puudutab menetlusaja mõistlikkust, siis rõhutas valitsus, nii nagu oli seda teinud Riigikohus oma otsuses, et seda ei saa pidada ebamõistlikult pikaks, kuna kohtuasi oli keeruline ja väga mahukas. Valitsus tõi välja, et tegemist oli seni kõige suurema korruptsiooniprotsessiga Eestis, kus süüdistati kahte tollast Riigikogu liiget (Reiljan ja Tuiksoo) ning Maa-ameti tollast peadirektorit (Kangur) altkäemaksu võtmises. Kuut isikut süüdistati altkäemaksu andmises. Seega olid menetluse esemeks nn peitkuritegude hulka kuuluvad aususe kohustuse rikkumisega seotud süüteod, millest enamiku toimepanemiseks kasutati komplitseeritud skeeme ja süüdistatavate tegevus oli valdavalt ulatuslikult konspireeritud. Kriminaalmenetluses oli algselt 10 kahtlustatavat, edasi menetleti asja 9 süüdistatava suhtes. Tunnistajatena kuulati kohtueelses menetluses üle umbes 200 isikut ning kriminaaltoimik oli 193-köiteline. Kohtutoimik koos lisaköidetega hõlmas 53 köidet. Kohtumenetluses kuulati kokku üle 110 tunnistajat. Maakohus arutas kriminaalasja kokku 97-l eelistungi- ja istungipäeval. Kuigi Riigikohus oma 30.6.2014 otsuses oli heitnud prokuratuurile ja maakohtule ette teatud minetusi, ei olnud need sellised, mis oleksid põhimõtteliselt menetlust venitanud. Kuigi ka kaitsjate käitumisele ei olnud võimalik etteheiteid teha, sest nad kasutasid oma menetlusõigusi, on fakt, et kaebajate kaitsjate kaitsetaktika mõjutas siiski menetluse pikkust.

EIK nõustus nende põhjendustega. EIK tõi välja, et Riigikohus oli menetlusaja hindamisel olnud eriti põhjalik, hinnates erinevaid menetlusstaadiume väga detailselt, samuti hinnati poolte käitumist menetluses. EIK nõustus, et kõnealune kriminaalmenetlus oli olnud keeruline, kuna hõlmas peitkuritegude uurimist. Samuti puudutas menetlus mitmeid süüdistatavaid ning tunnistajate arv oli suur. EIK rõhutas, et sellise asja puhul tuleb menetlust vaadata tervikuna, mitte iga üksiku süüdistatava vaatenurgast. EIK nõustus, et ei uurimisasutused ega prokuratuur ei olnud hooletud oma kohustuste täitmisel. EIK nõustus, et Riigikohtu enda poolt välja toodud etteheited prokuratuurile ja kohtutele ei olnud menetluse pikkuse aspektist vaadatuna olulised. Lisaks põhinesid mitmed kohtu korralduslikud otsustused kaebajate endi esindajate taotlustel. EIK möönis, et pikk kriminaalmenetlus, sh meedia huvi selle vastu, on igal juhul selle osalistele kurnav. Siiski ei nõustunud EIK, et asjaolu, et kaebajad olid poliitikud, ametnikud või tuntud ärimehed, oleks nõudnud selle kriminaalasja prioriteetsena käsitlemist, isegi kui selline võimalus oleks riigisiseses menetluses olemas olnud. Üksnes kaebaja Kangur oli viibinud kaks kuud vahi all, teised kaebajad olid kogu kriminaalmenetluse aja vabaduses.

Kokkuvõttes asus EIK seisukohale, et menetluse kestus ei ületanud mõistlikku aega ning konventsiooni artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

  1. Konventsiooni artikli 8 alusel esitatud kaebused

Artikli 8 alusel edastas EIK vastamiseks kaebajate Kanguri, Annuse, E.L.L. Kinnisvara AS ja AS Järvevana kaebused. EIK küsimus puudutas seda, kas jälitustegevusega sekkumine kaebajate õigusesse era- ja perekonnaelu austamisele oli kooskõlas seadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik selles osas, mis puudutab nende suhtes jälitustoiminguid lubavates prokuratuuri ja kohtu määrustes põhjenduste puudumist ning jälitustoimingute seaduslikkuse tagantjärele hindamist.

  1. Äriühingutest kaebajate kaebuste vastuvõetavus

Valitsus oli seisukohal, et äriühingutest kaebajate – E.L.L. Kinnisvara AS ja AS Järvevana – kaebused on vastuvõetamatud, kuna nende suhtes ei olnud väljastatud ühtegi jälitusluba. Jälitusload olid väljastatud vaid äriühingute juhatuse liikme Annuse suhtes viimase mobiiltelefoni, mitte äriühingute asukohas ehk tööruumides olevate üldtelefonide või muude kõnede pealkuulamiseks.

EIK selle vastuväitega ei nõustunud. EIK väljakujunenud praktika kohaselt laieneb konventsiooni artikkel 8 äriühingutele, seda ka kirjavahetuse ja muu korrespondentsi jälgimise puhul. Asjaolu, et jälitusluba on antud äriühingu juhatuse liikme suhtes, ei tähenda siiski automaatselt seda, et alati on sekkutud äriühingu artikliga 8 tagatud õigustesse. Antud juhul otsustas EIK mitte teha vahet kaebaja Annuse ja äriühingutest kaebajate korrespondentsil, kuna kaebaja Annus, kes oli mõlema äriühingu juhatuse liige, tegutses altkäemaksu andes nende äriühingute huvides. Seega leidis EIK, et ka äriühingutest kaebajad saavad olla konventsiooni artikli 34 mõttes ohvrid.

  1. Kaebuste sisu

Valitsus vaidles vastu kaebajate väitele, et nende õigust eraelu austamisele on rikutud sellega, et prokuratuuri ja kohtu antud jälitustegevuse load ei olnud piisavalt põhistatud. Valitsus leidis, et antud juhul on võimalik artikli 8 rikkumine välistatud sellega, et Eesti kohtud tuvastasid põhjaliku järelkontrolli käigus, et ka lubade andmise ajal oli nende andmine seaduslik ja põhjendatud. Erinevalt EIK küsimuses viidatud kohtuotsuse Dragojević vs. Horvaatia (68955/11, 15.1.2015) asjaoludest, puudus Eestis kaebajate asjas jälituslubade andmise (2004-2006) ja kohtuotsuste tegemise ajal kohtupraktika, mis oleks igal juhul välistanud asjaomase minetuse heastamise kohtuliku järelkontrolli kaudu. Samal ajal oli väljakujunenud kohtupraktikast teada, et järelkontroll iseenesest on tõhus garantii meelevaldse jälituslubade andmise vastu. Valitsus leidis, et kaebajate asjas teostatud järelkontroll hõlmas lisaks tõendite lubatavuse hindamisele konventsiooni artikli 8 alusel hinnatavaid aspekte. Valitsus kajastas lisaks ka õigusvastase jälitustegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Eestis olevaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu leidis valitsus, et erinevalt Dragojevići kohtuasjast olid kaebajatel piisavad menetluslikud tagatised meelevaldsuse vastu.

EIK viitas esmalt väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt kuuluvad telefonivestlused konventsiooni artikli 8 kaitse alla. Sekkumine sellesse õigusesse on lubatud, kui see on seaduses ette nähtud, sellel on artikli 8 lõikes 2 nimetatud eesmärk ning see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIK viitas suurkoja 4.12.2015 otsusele asjas Roman Zakharov vs. Venemaa (47143/06), kus on kokku võetud kriminaalmenetluses läbiviidavale jälitustegevusele kehtestatud põhimõtted.. Meede peab olema riigisiseses õiguses ette nähtud, asjaomane seadus omakorda peab olema kättesaadav ja selle tagajärjed ettenähtavad. Seadusest peab piisava selgusega nähtuma kompetentsele asutusele antud pädevuse ja diskretsiooni ulatus, et kaitsta üksikisikut meelevaldse sekkumise vastu. Piisavate tagatiste hindamine sõltub asjaoludest, nagu võetavate meetmete olemus, ulatus ja kestus, nende määramise alused, luba andvad asutused, samuti jälitustoiminguid läbiviivad ja kontrollivad asutused ning seaduses ette nähtud heastamisvahendid. EIK eristab kontrollimisel ja järelevalves kolme staadiumit: jälitusloa andmine, jälitusloa alusel toimingute tegemine ja tegevus pärast jälitustoimingute lõpetamist. Kuna kahe esimese staadiumi ajal toimub nii jälitustegevus kui ka selle kontroll isiku eest salajas, siis peab riigi loodud kontrollimehhanism ise kaitsma isikute õigusi.

Käesolevas asjas kinnitas EIK esiteks, et poolte vahel puudub vaidlus, et jälituslubade andmise aluseks oli kriminaalmenetluse seadustik (KrMS), samuti ei olnud kahtluse all lubade andmise seaduslik eesmärk – avaliku korra kaitse ja teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse. EIK kinnitas, et ei hinda Eesti seadusandlust abstraktselt, vaid üksnes konkreetset kohtuasja, kus peamine etteheide oli selles, et prokuratuuri ja kohtu jälitusload ei olnud piisaval määral põhistatud. Kuna ka Riigikohus on kinnitanud, et asjaomased load peavad põhistatud olema, siis ei nõustunud EIK kaebajatega, et Eesti seadused ei näe ette jälituslubade põhistamise kohustust. Seega ei seadnud EIK kahtluse alla KrMS asjaomasel ajal kehtinud sätete kooskõla konventsiooniga.

EIK rõhutas seejärel, et jälitustoimingu lubade andmisel on oluliseks eelduseks põhistatud kahtluse olemasolu, et isik on karistatava teo toime pannud, ning et selle uurimine jälitustoimingutega on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIK märkis, et kuigi Eesti KrMS nõudis jälituslubade põhjendamist, st selgitamist, milles seisneb piisav kahtlus ning kuidas on täidetud ultima ratio põhimõte, sisaldasid eeluurimiskohtuniku antud load vaid pealiskaudseid ja deklaratiivseid seisukohti, prokuratuuri load aga ei sisaldanud üldse põhistusi. EIK sedastas, et järelkontrolli käigus – mille raames tutvuti jälitustoimikute materjalidega ja ka loataotlustega – tuvastas Riigikohus siiski, et ka lubade andmise ajal olid eeltingimused tegelikult täidetud ja load seega seaduslikud.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et käesolev kohtuasi on sarnane Dragojević vs. Horvaatia (viidatud ülal) kohtuasjaga, kus riigisisene kohus oli aktsepteerinud praktikat, mille kohaselt kompenseeriti järelkontrolliga vajakajäämisi jälituslubade põhjendustes nende andmise ajal. EIK küll möönis, et antud juhul oli Riigikohus, mis on samaaegselt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, hinnanud jälitustegevuse proportsionaalsust kaebajate suhtes. Samuti viitas EIK valitsuse esitatud potentsiaalsetele õiguskaitsevahenditele, mida kasutada artikliga 8 seotud kaebuste esitamiseks, eelkõige mittevaralise kahju nõude esitamise võimalus, ent pidas seda liiga teoreetiliseks, kuna riik ei olnud  viidanud ühelegi konkreetsele kohtulahendile. EIK leidis, et nii nagu Dragojevići kohtuasjas, nii ka kaebajate kohtuasjas, olid riigi kohtud õigustanud ebapiisavalt põhjendatud jälituslubade andmist järelkontrolli kaudu, mis aga EIK hinnangul võib viia möödahiilimiseni kohustusest põhistada algseid lube. Viimane omakorda võib avada tee kuritarvitustele.

EIK rõhutas, et algse kontrolli ja põhistamise kohustuse tõhusus ei pruugi olla sama, kui see asendatakse võimalusega anda selliseid põhistusi hilisemas kohtumenetluse staadiumis, kus kohtutel on juba rohkem teavet selle kohta, kuidas väidetavad kuriteod on toime pandud.

Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et kuna kaebajate eraellu ja korrespondentsi sekkumisel ei järgitud Eesti seadust põhistada asjaomaseid jälituslube, siis ei olnud sekkumine kooskõlas seadusega, nagu on nõutud konventsiooni artikli 8 lõikes 2.

  1. Hüvitised ja kohtukulu

EIK mõistis Kangurile 2000 eurot mittevaralise kahju eest ja 1500 eurot kohtukulude eest ning Annusele, E.L.L. Kinnisvara AS-ile ja AS-ile Järvevana kõigile eraldi 2000 eurot mittevaralise kahju eest ning kohtukulude eest ühiselt 1500 eurot.

Äriühingutest kaebajate varalise kahju nõuded jättis EIK tervikuna rahuldamata.