Presidendi kõnevõistluse võitja: kas meie praegune suund teenib Eestile parimat eesmärki?

Eestlaseks olemine on justkui eksklusiivne klubi, kuhu igaüks ei sobi. Kas inimestel on igav hakanud? On ju paremaid kohti, kuhu oma energia suunata, kui vihkamise ja sallimatuse levitamine, kirjutab Mia Marta Ruus. Ma olen mures. Ma olen mures, et kõnnime, selg ees. Eesti riigi edasiviiv jõud on alati olnud progress, tahe edasi püüelda. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale! See on kannustanud nii sportlasi, kirjanikke, muusikuid kui ka teadlaseid. Kuid meid vapustavad dopinguskandaalid, vihakõne ja levivad väärarusaamad meditsiinist ja teadusest. Kunagi leiutasime Skype’i, nüüd maadleme vaktsiinivastastega. Hõiskasime maailmale: “Vaadake, meie, eestlased siin! Kõik koos ja uhked!” Nüüd tõmbuvad piirid koomale, eestlaseks olemine on justkui eksklusiivne klubi, millesse pääsemine eeldab siin sündimist, valget nahavärvi, emapiimaga kaasa saadud eesti keelt ja armastust verivorsti vastu.

Presidendi kõnevõistluse võitja: kas meie praegune suund teenib Eestile parimat eesmärki?

Eestlaseks olemine on justkui eksklusiivne klubi, kuhu igaüks ei sobi. Kas inimestel on igav hakanud? On ju paremaid kohti, kuhu oma energia suunata, kui vihkamise ja sallimatuse levitamine, kirjutab Mia Marta Ruus.

Ma olen mures. Ma olen mures, et kõnnime, selg ees. Eesti riigi edasiviiv jõud on alati olnud progress, tahe edasi püüelda. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale! See on kannustanud nii sportlasi, kirjanikke, muusikuid kui ka teadlaseid. Kuid meid vapustavad dopinguskandaalid, vihakõne ja levivad väärarusaamad meditsiinist ja teadusest. Kunagi leiutasime Skype’i, nüüd maadleme vaktsiinivastastega. Hõiskasime maailmale: “Vaadake, meie, eestlased siin! Kõik koos ja uhked!” Nüüd tõmbuvad piirid koomale, eestlaseks olemine on justkui eksklusiivne klubi, millesse pääsemine eeldab siin sündimist, valget nahavärvi, emapiimaga kaasa saadud eesti keelt ja armastust verivorsti vastu.